Kui rindade asemel on tühjad kilekotid

Sattusin Karoliina videole, kus ta räägib enda rindadest ja mõtetest seoses rinnaoperatsiooniga. See video masendas mind. Masendas on võib-olla isegi liiga ilusasti öeldud. Pigem võib öelda, et see video kiskus mu mõtetes vana haava lahti ja raputas muidugi soola ka peale.

Kogu kosumise teekonna jooksul on minu rinnad pidevalt muutunud. Kõigepealt paisusid suuremaks kui Pamela Andersonil, seejärel otsustasid, et nii on liiga raske ja lasid end lõdvaks. Kui mõnda aega juba riputud, siis kaalulangusega käsikäes otsustati, et võiks veel madalamale laskuda. Lõpuks naljaviluks vist vilistati õhk ka välja.

39070636_1911064592288824_6510513630042128384_n

Nagu ikka, olen osanud end lohutada – venitusarme rindadel ei ole, rinnahoidjaga näeb asi veel kena välja ja ajavad asja ka selili olles voodis ära.

39036840_2057755987615548_5930533018895646720_n.jpg

Rinnahoidja all tundub veel silmale enam-vähem

Alles täna kurvastasin, sest mulle jõudis kohale, et MITTE MISKI peale operatsiooni enam minu puhul ei aitaks.

Mida rohkem ma alla võtan, seda koledamaks muutuvad ka mu rinnad. Tühjemaks, rippuvamaks, väljaveninumaks. Kohutav.

39068319_2100097076909965_9197422265359138816_n

Asja teeb hullemaks, et kuigi mul pole rinnaoperatsiooni vastu kunagi huvi olnud, olen ma siiski kohutavalt palju selleteemalisi saateid näinud. Ja need ei ole silmale ega mõistusele ilusad olnud. Ja nii ma siin nüüd kurvastangi. Mõtiskledes, kumb on hullem, kas tühjad kilekotid rindadeks või rinnaoperatsioon?

Advertisements
Standard

Kuidas paksu hingepõhjani solvata

Kujutage ette kuut-seitset 1 kilogrammist suhkrupakki. Täpselt nii paljude kilodega olen ma suutnud tänaseks päevaks hüvasti jätta. Millegi pärast aga tundub maailm hetkel väga ebaloogiline.

6414000023138

Esiteks, sest seitset suhkrupakki kätte võtta ma nii naljalt korraga ei jaksaks (tõneäoliselt jaksaks küll kui vaja, aga ei tahaks), isegi üks või kaks suhrupakki on omajagu rasked. Ometigi olen ma seda raskust igapäevaselt endaga märkamatult kaasas kandnud.

Teiseks, kujutage neid suhkrupakke nüüd ikkagi seitsmekesi teineteise kõrval. Milline mass, eks? Aga miks ei ole samasugust silmale nähtavat massi minu kehalt kuhugi kadunud? Selline tunne, et 7 kilogrammi ongi õhu arvelt õhku haihtunud.

See selleks. Nüüd, kus ma olen omajagu alla võtnud ja peaaegu peenike, on paras aeg meenutada vanu ”häid” aegu paksuna.

4e926abd2cc41f23515d79107e26429f

Esimesena meenub üks kohutavalt tore nipp, kuidas paksu ühistranspordis hingepõhjani solvata. Asi on imelihtne. Kõigepealt jõllita kuni väljavalitud paks tunneb, et teda jõllitatakse ja hakkab ringi vaatama, kes ja miks teda jõllitab. Kui paksu pilk lõpuks Sinul peatub, siis hakka jõllitama tema kõhtu. Nüüd, kus soojendus solvamislihastele on tehtud, tõuse püsti ja kõneta paksu. Küsi, kas ta soovib istuda, sest Sa tead, mida ta rasedana tunneb.

Võimalik, et see alateadlikult inspireeris mind. Ju mulle tundus, et rase on inimeste silmis meeldivam kui paks, sest ma tegin kõik, et välja paista nagu viimast kuud rase. Nii ka trenni minnes.

Ostsin endale lohvaka pusa ja mõnusalt kitsad retuusid. Kõhu vormimiseks panin veel alla vormiva pesu, mis peitis osavalt kõik voldid ja andis kõhule kaunilt ümara kuju. Tee siis nüüd vahet, kas paks või rase.

Samamoodi ei teinud ka treener, kes arvas, et on täiesti normaalne ühele paksule üle terve saali kisada ja küsida, mitmendat kuud paks rase on, kas ta on tema trennis esimest korda ja kas ta vajab lihtsamate liigutuste ettenäitamist.

Kahjuks polnud ma selliseks ootamatuseks ette valmistunud ja välja vupsas pettunult vastulause, et ma ei ole rase, vaid lihtsalt paks.

Terve trenni tundsin endal pilke, mis üritasid hinnata, kumb ma siis ikkagi olen. Oma vastuse said kõik naised riietusruumis, kuhu treener oli otsustanud tulla, et minu ees vabandada.

Standard

Selveri piinakambrist

Ma ei oskagi kohe oma tänahommikust õnnetunnet kuidagi kirjeldada. Õelad päikesekiired ei üritanudki täna tuppa pääseda, et mind paksuks olemise eest karistada ja lasta mul põrgutules piinelda. Tagantjärgi muidugi hea toriseda, aga oleksin pigem vana tuttava palavuse käes piinelnud kui järgnevas.

Olen üritanud ennast pidevalt tegevuses hoida, et vältida igasugust mõttetut ajaviiteks näksimist. Ilm oli asja soosiv ja tänaseks tegevuseks valisin koristamise.

Alustasin rõdult, kuhu oli kokku tulnud mitu kilekotitäit pudeleid. Ei tea, mis nad seal tähistasid, aga pikka pidu neil nüüd enam ei olnud. Minu meeleolu oli aga rohkem kui pidulik. Ratsa rikkaks ja boonuseks mõned lisasammud.

Nii ma lõpuks Selveri taaraautomaadis olingi. Keskkonnasäästlik tunne südant paitamas ja rahamäed paistmas. Õnn aga oli üürike ja isegi rahamäed hakkasid minust kaugenema, sest ühtäkki hakkasid mind ründama herilased.

d4d98493ccd27969ae9f13e460a6e1ed

Mõtlesin, et mis seal ikka, pool tööd oli juba tehtud ja kui ma väga ootamatult ei rapsi, siis hammustamise tõenäosus on imepisike. Siiamaani imestan, kuidas ma sain nii kergeusklik olla. Need herilased ei tiirelnud niisama ajaviiteks, nad olid sõjas.

Iga kord, kui uue herilase eest põigeldes lahingut pidasin, otsustas taaraautomaat mulle tšeki väljastada. Jube kannatamatu oli, sest mööduda ei jõudnud viimasest pudelist poolt minutitki, kui juba jälle uue tšeki välja lasi. Isegi vist kümmet sekunditki.

Aga ma ei andnud alla. Samamoodi ei andnud alla ükski herilane ja järsku tundsin enda peas kibedat valu. Nüüd oli tõesõna surm silme ees, aga peahaavast hoolimata viisin enda missiooni lõpuni.

Lõpuks, neli tšekki hiljem ja paari minuti kaugusel 17.40€ suurusest rikkusest, loivasin end poodi tšekke lunastama. Hingetuna nagu Nexuse tüdrukud.

Standard

Marineeritud munad🐣 ehk paksu retseptinurk

Kui ma nii laisk ei oleks, siis ma marineeriksin vist peaaegu, et kõike, mis vähegi söödav. Ma ausõna ei tunne ühtegi marineeritud asja, mis ei maitseks hästi. Parandus, imeliselt.

Marineeritud sibulad, marineeritud seened, marineeritud tomatid, marineeritud paprika, marineeritud kurgid, palju muud, mida ei jõua kõike üles loetleda ja tagatipuks tõeline pärl, minu kõige lemmikumad, marineeritud munad.

38810984_1815401461907081_3872578930548408320_n

Keedan kõigepealt munad. Samal ajal panen keema 1.5 klaasi vett, 0.5 klaasi soja, 0.5 klaasi riisiäädikat, 2 küünt purustatud küüslauku, umbes 2 vart rohelist sibulat ja kuskil teelusika jagu riivitud ingverit.

Muidugi annab marinaadi täitsa enda maitse järgi korraldada. Mõnele meeldib lisada chillit🌶️, mõnele rohkem või vähem küüslauku, mõni lisab suhkrut ja nii edasi. Isegi teen nii nagu parasjagu isu ja tuju on.

Kui marinaad on keema aetud, siis lasen 1-2 minutit podiseda ning jätan jahtuma. Kui vana kurjam on lõpuks maha jahtunud (palavaga tundub lõputu ootus), siis viskan sisse kooritud munad ja lõpuks külmkappi seisma ta lähebki.

Soovitatakse lasta ööpäev seista, kuid mina isiklikult vist pole päris ööpäevani kunagi jõudnud. Tavaliselt kaovad kõhtu juba paari tunni möödudes. Kannatlikumad teavad muidugi rääkida, et mida kauem marinaadis seisavad, seda paremad on.

Standard

6 kilogrammi kergem, preemiaks kaunis kõhukott

Pisike šokiteraapia jälle piltide näol. Tervitaks täna neid, kellele meeldib iga õhtu veini juua, pitsat🍕 nosida või mahlaseid burgereid nautida, kuid liikumisega Sina peal ei ole. Saage tuttavaks oma uue tulevase sõbraga – pesuehtsa õllekõhuga.

Ennem kui piltideni jõuame, siis kõigepealt, ma siiralt vabandan kahe asja pärast.

Esimeseks asjaks on mu aluspesu. Need on mu kodupüksid ja kuigi nad on jubedalt  mugavad, siis nüüd vaatan isegi, et see sitsihunnik näeb pildil tiba kummaline välja.

Teiseks asjaks on pildid ise. Ma tõesti üritasin igatepidi pildistada, et saavutada paremat kvaliteeti, aga siia lisades jäid ikka kõik pildid kuidagi udused. Lõpuks pildistasin välguga, aga millegi pärast tekkis mulle ribide juurde justkui sinikas. Tormasin kohe peegli ette, et mis kratt see mind öösel peksmas on käinud, aga ei midagi.

Igal juhul, olen nüüd enam-vähem 6 kilogrammi algkaalust, milleks oli 91,2 kg, kergem. Kaal kõigub kuidas tuju, mõnel päeval on kadunud isegi mõni kilogramm rohkem, aga kuna enesetunne on parem, siis ma kilogrammide pärast nii palju oma pead ei vaevagi.

Suurem mure on hoopis pildil. Kaalukaotuse ”preemiaks” saan tõenäoliselt uhke kõhukoti. Jah, iseenesest on elu ka sellisel kujul mugavam. Näiteks jalanõusid, mis sidumist vajavad, on kergem jalga panna. Üleüldse kummarduda on kergem, aga kuigi tunne on muutunud ja midagi enam ette ei jää, siis tunnen kuidas asemele on tekkinud tühi kott, mis ei ole samuti kuigi meeldiv.

38817986_1857907417629766_2057251942798721024_n

proov

Peaksin olema selle pisikese kaalukadu üle õnnelik, kuid tunne on hetkel täiesti vastupidine. Õnneks, kui isegi korraks eksib minuni mõte, et lohutada ennast millegi maitsvaga, siis kaob see pilti vaadates koheselt.

Teisele pildile sättisin meelega aluspüksid korraks kõrgemale. Nii ei saa ju arugi, kas paks või rase, eks? Pole ime siis, et kui mõnikord autota liikuma olen pidanud, on mulle, igavesele rasedale, bussis istet pakutud. Ma tänan kõiki neid lahkeid inimesi!

Standard

Lugu õelast tampoonist

Hommikul astusin kaalule ja see näitas 63,4 kg. Ei suutnud oma silmi uskuda ja loogilise mõtlemise osakond peas arvas samuti, et see ei saa võimalik olla. Päevaga üle 20 kilogrammi kadunud? Ainuke loogiline seletus oleks olnud, et gravitatsioon on nõrgemaks jäänud, aga selle teooria tõenäosus oli umbes 0,00000171%.

Astusin teist korda kaalule, ikka sama. Nüüd hakkas juba tunduma, et kas see on uni või mingi ettekuulutus. Võib-olla tahtis mõni püha vaim mulle lihtsalt tulevikku näidata? Ja kusjuures, väga sihikindlalt, sest ka kaalu natukese togimise ja peale kolmandat korda peale astumise, näitas kaal ikka sama.

Vahepeal juba hakkasin pelgama, et juhtunud on midagi kummalist, lausa võib-olla ime, aga loogika osakonnas tõsteti jälle häält ja mõtlesin vaadata, milline patarei mu kaalus käib, sest tühja patarei tõenäosus oli küll olemas.

Ja seal ta oli. Õelust täis tampoon, kel nalja nabani. Ma ei tea, kuidas ta kaalu alla sai, võib-olla kukutasin kui koristasin, võib-olla aga sündis puhtast kurjusest.

Untitled design.png

Enda kurvastuseks tuli nentida fakti, et gravitatsioon nõrgemaks jäänud ei ole ja ühtegi ime ka juhtunud ei ole, sest vana tuttav kaalunumber oli tagasi. Jätkuvalt paks.

Standard

Kuidas saada porgandipeaks🥕

Tark õpib teiste vigadest, loll ei õpi isegi peale enda kolmekümnendat viga. Seega, kõigepealt anna enda tujudele järele ja unusta ära, et Sa oled sama reha otsa juba umbes kolmkümmend korda varasemalt astunud ning sea sammud rõõmsalt Maximasse.

Otsi üles kõige odavam riiul juuksevärvidega. Tavaliselt on see kõige esimene, põranda poolt. Nüüd hakka värvi valima. Siinkohal tuleb silmas pidada mitut asja. Esiteks, mida odavam seda parem. Teiseks, mida ilusam pilt, seda parem, sest Sa ju ometigi tead, millist lõpptulemust Sa soovid? Kolmandaks, võtagi teadmiseks, et see on täiesti loll jutt, et tulemus ei jää sama ilus kui pildil.

38754364_213627072638635_3763663043867705344_n.jpg

Terve kodutee unistad ilusast blondist, aga koju jõudes mõtled, et üleni blond on igav. Tahaks midagi põnevamat, eks? Ole julge, igasugu ombred ja asjad on ju alati moes! Kanna värvi kõigepealt juurtele ja siis kammi juuksed hoogsalt läbi. Ikka nii, et kaks kärbest ühe hoobiga saaks ja mõni kcal ka kuluks!

Kui peas passivast keemiliste elementide tabelist ühel hetkel pea juba ringi hakkab käima, siis tea, et on õige aeg astuda tulemusele üks samm ligemale ja pea ära loputada.

Nüüd edasi ei jää Sul üle muud, kui end lohutada, et märjad juuksed ongi tumedamad ja palvetada, et see ei oleks lõplik värv. Mis iganes värv see ka poleks, porgand? Oranžikas helepruun? Maailma kõige koledam värv?

38679712_375700722961672_7595137247607783424_n.jpg

Et mitte kiilakaks jääda ja uuesti kohe värvida, siis lase kurku tekkinud nutuklomp tagasi alla ja lepi olukorraga.

Tegelikult, nali naljaks. Kui välja arvata kummalise alatooniga märjana olnud  juuksejuured, siis on tulemus täitsa okei. Talutav, ütleme nii. Mitukümmend või isegi sada eurot kokku hoitud, kulu ainult 2 eurot. Võib öelda, et hea tulemus.

juuksed.jpg

Juuksurisse minekuks olen hetkel liiga kärsitu (ei viitsi aega panna, ega aega oodata) ja liiga paks (et seal toolis lõpuks higistada) + mul on olnud umbes 100 halba kogemust, et ei suudeta seda tooni saavutada, mida ma soovin. Sama hästi võingi ju ise kodus katsetada.

Standard